Lugu sellest, kuidas ma öösel kell 3 pornot vaatan*

* Etteruttavalt siiski olgu öeldud, et ei vaata, aga lugege lugu ikka!

2019. aasta jaanuaris kolisime elama Tartus Rahu tänaval asuvasse kortermajja. Ses mõttes tore, et oleme otsapidi tagasi samas kandis, kus kunagi Tartusse kolides alustasime Sirka burksi söömise ja number 4 bussiga sõitmisega. Küll aga on osutunud elu siin Rahu tänaval muuks kui rahulikuks.

Mingil absurdselt kombel oleme sattunud veidrasse konflikti kõrval trepikojas elava vanaprouaga. Kuigi ta elab kõrvalpüstakus, jagame temaga kuidagi nurgeti ühte seina (tema magamistuba ja meie elutuba, on minu arusaamine). Alustan algusest. Lugu on pikk.

Olime siin korteris elanud umbes kuu aega, kui Prouaga esimest korda kohtusime. Mina olin küll tööl, aga elukaaslasel oli parasjagu koolivaba päev, seega oli ta päeval kodus. Kõlas koputus. K läks uksele vastu ning ukse taga oli ukse avanemisest šokeeritud vanaproua. Esiti oli ta väga pahane, et keegi üldse päevasel ajal kodus on, et kas me oleme mingid pätid?!

Proua oli meie peale kuri, sest tal on kõrge vererõhk ja ta ei saanud magada ja pidi endale lausa kiirabi kutsuma, kuna vaatasime valjusti kell 3 öösel pornot. Ta oli üliveendunud, et see tuli just meie korterist, sest tema käis pani öösel kõrva vastu ust ja siit kostus porno. Ta veel pööras ennast koridori poole ja hüüdis: “Teistele naabritele teadmiseks, et korter 37 vahib pornot!”. Lõpuks vehkis K nina ees paberiga, et näed tema tuli meile kirja jätma, et me austaks teisi naabreid ja öörahu, aga nüüd ta seda ukse vahele ei pane, sest sai kõik öeldud. Noh, olgu, tsaupakaa siis, Proua.

Teda väga ei huvitanud, et mina sel ajal magasin ammuilma ning K tuli magama umbes 1 paiku, sest mängis sõpradega arvutis. Kuna ma olen väga hell igasuguste konfliktide osas ja kunagi pole ka sellise jamaga kokku puutunud, siis alguses muretsesin, et äkki ikka K arvutis mängimine häiris vms, mine neid veneaegseid kortermaju tea. Mu elukaaslasel on üsna madal ja kare bassine hääl, äkki kui ta vahepeal sõpradele midagi mikrofoni lausus, siis võiski selline sume bass mõjuda Prouale erootilise filmina vms. Aga no kell kolm, ei. Igal juhul olin väga empaatiline ja muretsesin ja nagu ausalt… vabandage mu reljeefset väljenduslaadi, aga me kumbki pole julgenud oma kodus ühte korralikku kärakat peerugi panna, sest äkki segame naabrit…

Tükk aega oli selles osas vaikus, aga kummalisel kombel +/- paar päeva peaaegu aasta hiljem, 20. veebruaril saabus Proua taas. Mina olin jälle tööl, elukaaslane oli just öövahetusest saabunud ja magas. Kõlas koputus, aga K ei saanud end voodist nii kiiresti välja, et oleks Prouat kohanud. Kui mina koju tulin, siis leidsin uksepiida vahelt volditud paberi.

Kiri ukse vahel. Ühtlasi ka meenutus päevast, mil rahuliku südamega mu käed võisid kaadrisse jääda.

Võtsin koheselt ühendust oma korteri omanikuga, kes ütles, et oli saanud võõralt numbrilt öösel kõne. Helistaski siis igaks juhuks tagasi ning selgus, et Proua oli kuskilt tema numbri saanud. Hakkas teine omanikku hurjutama, et meil oli öösel pidu, külas oli kolm naist ja toas tuli põles. Sel hetkel sai minu süda vähemalt rahu, et me ikkagi pole midagi valesti teinud, sest see oli täielik jama. Elukaaslane oli mul tööl ja mina läksin ka sel päeval varakult magama. Rääkimata siis kolmest naisest mu köögis.

Tahtsin siis ise igaks juhuks helistada meie ühistu esimehele. Juhul kui Proua on meie peale talle juba kaevanud, siis saan ise ka omalt poolt loo ära rääkida. Küsisin siis korteri omanikult ühistu esimehe numbrit ning õnnetul kombel saatis ta mulle kogemata hoopis Proua numbri.

Pahaaimamatult helistasingi ma hoopis Prouale. Kui ma oma veast aru sain, siis mõtlesingi, et no olgu, saangi ilusti temaga kõik ära klaarida, sest ilmselgelt on tegu eksitusega. See aga, mis edasi juhtus, häirib mind siiani. “Räägime nüüd mõistlikult selgeks,” ütles ta mulle telefonis. Jah, see mulle ju sobib! Kahjuks hakkas ta mulle telefoni karjuma, et mul toas tuli põles ja mul oli pidu ning kolm naist külas. Püüdsin, mis ma püüdsin vahele öelda, et see on täiesti võimatu, aga Proua karjus mulle ainult, et ma valetan ja ta nägi aknast kõike. Kuna ma ei pea kannatama enda peale karjumist, ütlesin mina ka käreda häälega, et olgu nüüd olla, järgmine kord kutsugu politsei ja fikseerime siis ametlikult ära, kes siin valetab. Panin kõne ära.

Ausalt, no nii rõve tunne on siiani! Proua vahepealsel ajal on mulle veel öösiti helistanud, aga mul pole tavaks kõnedele vastata, kui ma magan. Samuti võttis ta sihikule meie korteri omaniku ning ühistu esimehegi, kellele ta pidevalt helistab, ähvardusi läkitab ja meie peale kaebab. Ühistu esimees ütles juba esimese kaebuse peale, et on Prouaga aastaid maadelnud erinevatel põhjustel ning tal on kahju, et ta nüüd meid enda järgmiseks sihtmärgiks valis. Tema etteheited on, et a) me vaatame öösiti pornot, b) me vaatame valjusti televiisorit ja c) meie korterist tuleb raadiolaineid, mis teda segavad. Ja kogu aeg meil pidavat korteris tuled põlema.

Täna, 22. aprilli hommikul kell 2 aga saabuski lõpuks see hetk, kus meie korteri ukse taga seisiski politsei. Ma sain südari, kui läbi une koputust kuulsin ja arvasin, et äkki midagi on juhtunud. Elukaaslane oli küll tõepoolest veel ärkvel, sest toimetas arvutis. Politsenikud siis palusid, et me ei vaataks telekat ning tuletasid meelde öörahu. Nad ütlesid küll, et kuulasid ise ka ukse taga ja ei saanud nagu midagi aru, aga koputasid siiski, sest meil toas kumas tuli. Meil on sellised soojad jõulutuled/oksad, mida me kasutame, kui öösel vaja tööd teha. Igal juhul meie lubasime olla vaiksed edasi ja nemad läksid oma teed.

Ausalt öeldes ei teagi, mida teha. Loomulikult on hea, et Proua talitas mu soovituse kohaselt ja helistas politseisse, mistõttu on selge, kes mida teeb või ei tee. Ebamugav samas ikka keset ööd kahte maskis tüüpi ukse taga näha.

Viimane asi, mida ma konkreetselt televiisorist üldse vaatan, on õhtune “Aktuaalne kaamera” ja sedagi olen vaadanud siin ainult eriolukorra ajal. Arvutit kasutame mõlemad eranditult ainult klappidega ja no ma ei tea, mis seinad siin siis peavad olema, kui näiteks kõrvaklappide heli kostuks talle sinna magamistuppa. Muidugi pärast südaööd pole meil kombeks üleval passida, praegusel ajal vaid on elukaaslasel kodust töötades olnud mõned öised vahetused. Samuti, viimati, kui ma kontrollisin, siis öösel tulede põlemine võib küll olla kriminaalne mu elektriarvel, aga mitte ühegi seaduse silmis. Võib-olla teine lihtsalt muretsebki selle pärast, et meil kulub palju energiat või miskit, aga tahaks lohutuseks öelda, et pole lugu – meil on kahetariifne elekter ja öösel üldiselt ongi energia palju odavam.

Igal juhul hästi ebameeldiv olukord. Andke mulle nõu!

Mida teie teeksite sellises olukorras? On teil olnud oma naabritega probleeme? Pliis help!